Ja jätkuski meil kisa ainult üheks õhtuks, juba järgmisest korrast alates oli nii, et teisel korral veel korraks üritas pool minutit kõvemat häält teha, aga siis lõi käega, viskas oma voodisse pikali ja hakkas naerma ja laulma ja jalgadega siputama. Tahtis vaid, et ma teda üle voodi serva piiluksin ja vahepeal kõhtu silitaksin ja peagi kustuski. Ja nii on nüüd iga õhtu.

Veel üheks uuenduseks Ivelette elus on nüüd täiskohaga lapsehoidja. Kuna mulle hiljuti pakuti mitu korda õpilasi, et ehk tahan uuesti koolitama hakata ja pärast KiteTourAsia lõppu Boracayl oli mul jällegi hing kuidagi väga lohesurfi lainetele liikunud, siis otsustasin, et nüüd on aeg tagasi vette ronida ja tööle hakata. Lisaks ka arvutis paljud asjad ootavad tegemist. Ja siis muidugi - käes on juba aprilli kuu ja algasid taaskord dragonboat treeningud, nii et iga päev 15:30-17:00 oleks meid igaljuhul tabanud probleem, et aga kes Ivelettet vaatab, seni kuni me trennis oleme. Ürtasin küll järjepidevalt seda päeva meie elus muudkui edasi lükata, aga mis on vältimatu, on vältimatud. Seega siis küsisime oma siinse majaomaniku käest, et kas ta teab kedagi soovitada ja oh imet, juba järgmisel päeval oli meil lapsehoidja tööpostil. Ivelette kohanes temaga väga kiirelt ja kui trennist koju tulime, siis läks Ivelette hoopis lapsehoidja sülla ja hakkas usinalt minule ja Jastwanle hüvastijätuks lehvitama ja kui lapsehoidja ära läks, hakka stibi nutma hoopiski. Aga eks see peamine põhjus oli just see, et kuna lapsehoidja teda just hästi palju õue viib, siis ta pigem igatses just seda taga, et tahaks veel õue. Tegingi temaga siis väikse jalutuskäigu tiiru ja oligi jälle rahu majas. Järgmisel hommikul kui lapsehoidja jõudis, oli tibil kiirelt kapist oma crocksid juba välja otsitud ja toppis neid jalga usinalt.

Üldse on tal nüüd lemmik tegevus isenda riietamine ja kingade jalga panemine. Püksid muidugi kipuvad ikka kaks jalga ühte säärde minema ja siis kui püsti kargab ja pükse üles sikutama hakkab, siis kipub tasakaal käest minema. :D.

Uskumatu, milline turbojänes Ivelettest on saanud nüüd. Õhtul muudkui istun ja vaatan, kuidas turbo mööda elamist ringi tormab. Lemmikud kaks tegevust on tal nüüd siis poksimine ja kukerpallitamine. Poksimist õppis ta meil muidugi oma isa käest. Hiljuti oli white beachil bombomi ees päris poksiring ja profesionaalsed poksijad. Ivelette vaatas seda kõike sellise pilguga nagu ta tõesti saaks aru, et mis toimub. Ja alati kui inimesed kaasa elasid, hakkas ka Ivelette huilgama ja kätega ergutuseks kaasa vehkima, või siis lihtsalt plaksutama. Ta oli nii uskumatult naljakas terve selle õhtupooliku jooksul. Ja kuna tal on juba ammu selge kahe käega poksimise liigutuse tegemine, siis terve selle sama õhtupooliku käis ja demostreeris oma oskust päris usinalt. Kui peale poksimatši Seabird resorti Freestyle surfiklubi poolt korraldatud õhtusöögile läksime, siis muidugi uksest sisenedes suutis Ivelette jälle kogu seltskonna naerma panna, kuna tavaliselt naeratamise ja lehvitamise asemel pani tibi käed rusikase ja tegi poksimise liigutus, samal ajal öeldeks pok pok pok. Üldse oli ta seal õhtusöögil uks suuremaid meelelahutajaid näidates kõigile oma liblikatantsu oskusi, kukerpallitamise oskusi ja muidugi poksimisest. Oiii kuidas ma sel õhtul kahetsesin korduvalt, et ma oma kaamerat kaasa ei võtnud. Naerda sai ikka tõepoolest nii, et pisarad silmis. Tõeline oma isa tütar ... mida rohkem tähelepanu saab, seda suurema staar temast välja lööb!

Nüüd ilmselt üritangi lähiajal keskenduda veidi rohkem Ivelette filmimise ja pildistamise peale ka. Aga praegu lõpetan ... tuleb trenni tormata.

Filipiinid üllatavad ...

seekord siis läks sedasi, et lõpuks ometi on Ivelettel oma voodi olemas. Plaanisin juba detsembris pikalt, et lähen Kalibosse voodit otsima. Lõpuks kui veebruaris tegelikult ka Kalibosse jõudsin, siis midagi normaaselt seal valikus nüüd küll polnud ja ikka jäi ostmata. Kuni siis eelmisel nädala ühel hommikul ärkasin ja kuidagi ei andnud rahu, et Ivelettel oma voodit pole ja siis meenus peatänaval nähtud pood/töökoda, kus pambuse ja puitmööblit valmistatakse. Tibul kõht täis ja hambad puhtaks ja pakkisime ennast tricyclisse ja otsustasime asja uurima minna. Teepeal veel tsekkasime mõned kohad läbi ja uurisime üldiselt madratsite hindasid, kuni jõudsime töökojani. Seal olid väljas kaks puidust võrevoodit, mis esimese hooga täpselt samasugused paistsid, kuid lähemal vaatluses selgus, et üks neist on eriti vahva - nimelt on see kokkuvolditav, ehk siis kui võtad voodi põhja välja, siis on mõlemas otsas keskel liitekohad, kust siis väga kergelt voodit kokku on võimalik voltida. Lisaks siis oli sellel voodil ka võimalus üs külg poole madalamaks teha, mis ka äärmiselt vajalik Ivelette stressifaktri vähendamiseks. Talle ju meil puurid ei meeldi just eriti. Aga jah, ainuke mure oli, et voodi ise oli ikka üsna väke. Ivelette küll mahtus sinna sisse, kuid väga palju just kasburuumi polnud. Küsisin siis, et kas on võimalik teha veidi suurem ja veidi laiem samasugune voodi. Öeldi, et saab ikka ja aega läheb nädal aega, teevad madratsi ka täpselt voodi järgi paraja. Saigi siis asi otsustatud ja tellimus sisse antud. Tegemist oli reede hommikupoolikuga. Kauplesin seal veel, et äkki ikka saab veidi kiiremini kui nädalaga, et kui vähegi varem saavad, et siis helistagu mulle kohe ja tulen kiirelt järele. Vihjasin veel, et tegelt mul oli seda voodit juba kolm kuud tagasi vaja :D. Tädi siis arvaski, et no ehk saab ka nelja päevaga. Ja läkski siis mööda 24 h ja veidi peale, kui järsku saabus mulle sms, küsimusega, et kus te nüüd täpselt seal Bulabog roadil elategi, et me nüüd tooks kohe voodi ära teile. Ja nii oligi, laupäeva õhtupoolikl oli voodi valmis ja meie koju toimetatud. Uskumatu kiirus ikka :D. Ainuke mure siis oli veel nüüd vaid see, et voodi omanikku ennast polnud, tema saabus alles järgmisel päeva õhtupoolikul :D.

Esialgu oli jube õnnelik oma uue "mängunurga üle," kuid kui hakkas selguma tõsiasi, et teda sinna magama tahetakse panna ... no mis edasi sai, seda ilmselt teavad Ellen, Erik ja Helgi kõige paremini, Helena vast isegi mäletab ka. Oioiiiiiii seda kisa ja tüli. Isegi minu süles ei rahunenud, muudkui nuttis lohutamatult ja näitas näpuga suure voodi suunas. Piisas ainult kui mainisin moka otsast, et täna magad omas voodis ja juba läkski pasun lahti jälle. Kuna ta oli eelnevalt kaks päeva vcaticlanis olnud, siis ei hakanud teda pikalt stressama ja sai ajapikendust kaks päeva veel vanas rütmis elada. Aga täna õhtul otsustasin, et saagu, mis saab, mina alla ei anna. Alguses muidugi oli kisa kõva ja üritas elueest voodist välja pressida. Minu süles jäi kohe kuss ja pani pea kiirelt õlale ja nii kui tegin juttu omasse voodisse minekust, või ta sinna voodisse tagasi panin, nii kohe pasun lahti täiel võimsusel. Niimoodi me siis voodisse ja voodist välja seal olime, kuni kõigepealt Jastwanil üle viskas ja õue "asju ajama" läks, siis veel veidi kallistasime üle voodi serva, kuni lõpuks Ivelette oli nõus pikali jääma, veel veidi kõhu masseerimist ja juba 15 minutiga oligi omas voodis tudumas. Huhhh ... töövõit!!!

Muidu aga oleme nüüd lõpuks nohust ja igasugustest löövetest lahti saanud ja Ivelette on jälle endine energiapall ja rõõmurull ja ülatab iga päv uute veidrustega. Ükspäev näiteks, kui hakkasin talle millegi kõhta ütlema, et ei tohi, siis vaatas mulle lihtsalt kurjalt otsa ja tõstis käe demostratiivselt üles, justkui tahaks öelda, et kuss, pole sinu kord rääkida praegu muti! Eks neid erinevaid zeste tuleb sealt muidki, kuid ei hakka neid siin hetkel üles loendama parem.

Ivelette uus kõige lemmikum tegevus on nüüd lohepoomi küljes rippumine. Nimelt siis on iga surfiklubi niiöelda puu otsa riputatud lohe poom, et saaks erinevaid liigutusi harjutada. Ükspäev siis just lobisesime Indyga Mangoriders klubi ees, kui Indy järsku Ivelette poomi juurde tõstis, Ivelette haaraski tugevalt poomist kinni ja järgmine hetk juba vaatasin, et Iny lasi Ivelettest täiesti lahti. Endal süda kargas saapasäärde ja peaaegu, et tormasin teda kinnipüüdma. Aga siis vaatasin järsku, et oh imet .... suudabki ise ennast seal rippumas kini hoida. Päris kohe 5-6 sekundit püsis seal niimoodi. Ja sellest hetkest alates on nüüd Ivelette iga päev rannas näpp püsti poomi suunas, et aga keegi ta sinna rippuma tõstaks.

Aga ma rohkem ei jaksagi kirjutada, ma nüüd tuttu. Homme juba kell kaheksa keegi eesti rahvusest meeskodanik mind Freestyle klubis ootamas, et lohesurfiga tutvust teha veidi. Nimelt ma siis eelmisest nädalast alustasin taaskord instruktorina töötamist ja näed siis, nädala jooksul juba teine eesti rahvusest õpilane. Homme siis peale lõunat ka koolitan ühte sakslast, nii et tuleb pikk päev. Loodan, et siis öösel meil vähemalt kuigi pikka pasunakoort toimuma ei hakka.

pikk paus

Minu pikk vaikuseperiood on tingitud väga paljudest erinevatest asjaoludest. Üks olulisimaid on Ivelette enda tervis, mis mind arvutist eemal hoiab. Nimelt siis pärast haiglast väljasaamist, kulgesid asjad esialgu paremuse suunas, kuni ühel päeval hakkas mähkme piirkond lööve tekkima. Esialgu mõtlesin, et lihtsalt tavaline mähkmetest tulenev lööve. Kuid, hoolimata erinevate meetmete kasutuselevõtust, asi ei tahtnud kuidagi paremaks minna, vaid pigem läks järjest hullemaks. Kuni lõpuks tekkis lääve ka kätele ja isegi näole veidi. Käisime taaskord caticlanis arsti juures ja arsti ennustus oli, et Ivelette mingi bakteri kuskilt üles korjanud. Saime antibiootikumid ja bakterite vastase ravimid ja algas uus ravikuur pihta. Paar päeva hiljem, hakkas Ivelttel aga ühe suuremad probleemid ninaga. Öösiti ikka nii kinni vahest, et rkab suure nutuga, kuna ei saa normaalselt hingata. Jälle sammud caticlani ja jälle uued rohkud. Vaene laps ... lausa hale hakkab temast niimoodi. Viimasel nädalal nüüd käisin ka uuesti haiglas kakaproovi andmas ja vähemalt ussidest enam jälgi pole. Kergendus missugune. Tänaseks siis on ka lööve peaaegu kadunud. Tänus sellel on ka Ivelettest suhteliselt osav potilkäia saanud, kuigi eile oli just hoopis selline päev, kui pissisime ainult põrandale. Üldse ei tahtnud potile pihta saada. Aga muidu vahest on jah juba nii, et ma ainult ütlen, et Ivelette: "poti peale" ja juba ta tõttabki poti juurde, tõstab kaane üles, istub, teeb häda ära ja juba kargabki kiirelt uuesti püsti, poti kaas peale ja paneb minekut. Aga jah ... nohu on endiselt alles. Tatti voolab nii, et vähe pole. Aga vähemalt , et paistab, et tuleb välja kõik see jama temast.

Lisaks siis sellele, et tibu tubli potil käija on, on ta ka muidu niisama endiselt ilus, tark ja osav. Iga päev ikka üllatab mind oma geniaalsusega. Üks päev, kui voodilina vahetada üritasin - võtsin siis kõik asjad ära voodi pealt ja panin eemal seina ääres olevale toolile. Alles jäi ainult üks padi, millel Ivelette parasjagu pikutas ja mängis. Mõtlesin, et las ta siis mängib, eks ma tegelen millegi muuga ja vahetan lina, kui ta mängimise lõpetab seal. Keerasin korraks selja, et muid asju teha ja siis vaatasin uuesti üle õla ja mis ma nägin. Ivelette oli voodist välja roninud ja nüüd kandis seda suurt patja, mis oli enamvähem sama suur kui ta ise. Tal oli kindel siht silme ees - nimelt viis padja eemal seina ääres oleva teise tooli peale. Asetas padja ilusasti toolile, vaatas mulle otsa, naeratas ja hakkas käsi plaksutama.

Üldse on tal komme nüüd iga asja peale käsi plaksutada. Eriti osavalt tuleb tal aga hoopis näpuga viibutamine ja eitav pearaputus välja. Näpugaviibutamise all siis mõtlen just seda keelavat näpuviibutust, mis käib kokku sõnaühendiga "ei tohi." Tavaliselt kui talle miski ei meeldi, siis vaatab sulle osa viibutab oma näppu ja ütleb "aaaaaaaaaaa."

Liitlauselised käsud/keelud, mida Ivelette täita mõistab:

"Pane kohe need paberid sinna sahtlisse tagasi ja pane sahtel kinni" (oioiiii ... kui kiiresti see käsk täidetid ja millise pauguge see pisike sahtel kinni virutati)

Situatsioon; Ivelette seiseb elu-/magamistoas ja hoiab käes vana kokkurullitud mähkut ja on üsna kavala pilguga, mille peale emme ütleb:"Ei, sa ei pane seda mähkut ise prügikasti.Palun viska see lihtsalt köögi põradale" Ja astubki Ivelette kiirelt kolm sammu köögi poole ja virutab mähku keset kööki ja jookseb ise kiirelt voodisse.

Natukene on meil praeguseks hakanud probleeme tekkima jonnimisega ja iseloomu näitamisega. Eks ta vist on caticlanis veidi ära riud põhimõttea, et kõige väiksem peab saama mis tahab ja kõik suuremad päevad oma mänguasjad ära andama kohe kui väike seda nõuab. Vahest ikka nõuab päris valjuhäälset ja kui ei saa, mis ta tahab, siis pistab päris kõva häälega nutma. Minuga ta teab, et see taktika ei tööta, aga seal töötab ja ta ka kohe seda kasutab. Aga ujumine on ikka maailma kõige lemmikum tegevus. Nii kui vee äärde saab, nii niigi alati rõõmus laps muutub ikka kohe veel õnnelikumaks ja rõõmsamaks. Kes on facebookis pilte näinud, see teab, millest ma räägin :)

...aga nüüd tuli täiesti järsku väss peale ja lõpetan tänaseks. :)

See järgnev lugu ei ole mõeldud nõrganärvilistele ja ma kohe mõtlen seda päris tõsiselt. Et siis, kellele ei meeldi lood ussidest, siis paluks mitte edasi lugeda. Aga fakt on kahjuks siiski see, et lugu on täiesti elust enesest ja seekord siis oli peaosatätjaks meie kallis Ivelette.

Kõik sai alguse neljapäeva hommikul eelmisel nädalal. Kuna Ivelette polnud juba ammu Caticlanis käinud, siis Jastwani õed juba pommitasid meid iga päev sõnumitega, et millal laps sinna tuleb. Ja nii saigi plaani võetud, et neljapäeva hommikul tuleb Cheryl Ivelettele järgi ja seda juba üsna varahommikul. Ma siis krapsti kell kuus üleval ja vaaritasin lapsele putru keeta. Juba tuli sõnum, et Cheryl paadi peale ja kohe varsti jõuab. Üritasin siis Ivelettele putru sisse sööta, kuid võttis vaid ühe ampsu ja sellegi sülitas kohe kiirelt voodisse linadevahele, vett veel jõi, aga mitte ka kuigi isuga. Natukene mängis ja möllas veel, kui järsku laps oksendama hakkas ja seda muidugi minu puhtapesuhinnikusse, mis just voodi peal kokkuvoltimist ootas. Natukese aja pärast oksendas jälle ja veel korra. Siis sai hoopis otsustatud, et lähen ka Caticlani kaasa ja käime temaga hoopis arsti juures ära. Käisime juba eelmine aasta caticlanis ühe kindla arsti juures vaktsineerimas ja ka nüüd olen nõus ainult selle arsti juures oma lapsega käima. Boracay meditsiinikeskustel siin rohkem kiirelt rikkaks programm käimas, et põhimõtte, et kõik kes uksest sisse astuvad, ruttu taskud tühjaks neil. Iga liigutus maksab meeletud raha, kuid samas mitte mingit kvaliteeti pole. Aga siis tagasi Caticlani. Arst esimese hooga arvas nagu minagi, et kas siis söögist, või kuna ma eelmisel õhtul märkasin, et laps vannitoa kraani vett jõi, et siis mõtlesin, et ehk sellest miskit. Anti talle üks rohi ja siis palusid, et kaks tundi lapsele süüa-juua ei annak ja siis vaikselt hakata proovima, et kas söök jääb sisse. Õnneks siis Ivelette tudus vahepeal ja siis kaks tundi hiljem juba oli nõus mõned ampsud sööma ja isegi jäi pidama see söök. Olin veel veidike seal, kuid siis otsustasime, et Ivelette jääb siiski Caticlani, et kui miskit veel ilmneb, et siis hea lähedal haiglasse tagasi minna. Päev möödus rahulikult, kuid mingi hetk kogunes tal nina hullult tatti täis ja siis sülitas kurgust nohu tatti välja paar korda. Jastwani õed käisid temaga veel korra haiglas ja said nüüd siirupi nohu ja köhimise vastu.

Samal ajal Boracayl... chillisime Annikaga niisama white beachil, põrkasime tee peal veel ka Ojariga kokku ja kuna kõik aega parajaks tegid, siis tehti ühine otsus, et lähme plazoletale kohvitama. Kell oli kuskil 4 pealelõunal. Tuli jutuks ka Ivelette oksendamine. Sellepeale teatas, aga Ojar, et kuula aga ühtede eestlaste laps ju sai eelmisel aastal siit mingi ussi. Et olid juba ammu ammu eestis tagasi ja laps muudkui tihti haige, ükski arst aru ei saanud, et mis lapsel viga, et kõik näitajad justkui korras. Kui siis järsku oli laps arstikabinetis 25 cm pika ussi lauale oksendanud. Et kõik arstid olevat ka seda kui ilmaimet seal vaadanud. Küll me seal siis ikka arutasime, et issand kui rõve värk jne jne jne. Aga jätkusid muud jututeemad ja sinna see arutelu jäi ...

... kuni ...

Olin kodus ja sättisin ennast parasjagu välja minema, kui Jastwani telefon helises. Kuulsin, et jutt käis doktor Hiadast, ehk siis Ivelette arstit, aga rohkemat aru ei saanud. Jastwan pani toru ära, hetkeks oli

vaikus ja siis vaatasin oma suurte küsivate silmadega otsa. Ta üritas vaikselt õiged sõnu leida ja siis alustas , et tead meil siin filipinidel on see üsna tavaline asi selline, et kui sa näiteks midagi külma sööd (mul samal ajal käis silme-eest eelmisel päeval Ivelettega kahepeal joodud mangoshake läbi), siis kui sinu sees mõned ussid sattunud on, et siis külmaga nad hakkavad veel kiiremini kasvama ja muutuvad palju aktiivsemaks ... ja siis, et Ivelette just nüüd oksendas ühe sellise ussi enda seest välja. Aga, et see ei ole midagi ohtlikku, et siin ikka juhtub seda. Ma muidugi kohe päris endast väljas, aga Jastwan ütles, et kuna juba õhtune aeg, et siis tal õed viivad lapse hommikul haiglasse tagasi, kui doktor Hilada jälle tööl on. Ma siis pidin olukorraga leppima ja kuna öeldi, te laps rahulikult magab, siis ei jäänud muud üle, kui läksin Pinasesse iga neljapäevasele peole ja muudkui käisin rääkisin kõigile, et appi kui rõve see kõik ikka on.... kuni lõpuks olime kõik erinevate seltskondadega Summer Place'i jõudnud ja sealgi pidu juba mõnda aega kestnud, kuni järsku tuli Jastwan minu juurde, ise näost päris viltu, et Ivelette ärkas üles ja et nüüd tuli tal juba ninast üks uss välja, et õed viisid ta kohe haiglasse. Hüppasime siis kiirelt tricycli selga ja sadamasse, kuna kell oli 3 hommikul, siis muidugi pidime eraldi paadi rentima. Saime 500 peeso eest mingisuguse tukatuka, mis meid üle viis ja siis juba otse haiglasse. Nii kui Ivelette mind uksest sisse astumas nägi, nii purskas hetkega nutma. Ta oli õhtu otsa tõeline kangeane olnud ja isegi kui uss ninast välja tuli, siis aind naeratas ja plaksutas käsi ja isegi kui viidi haiglasse ja haiglas talle tilguti külge pandi, isegi siis ei nutnud kordagi, vaatas aind uudistava näoga ringi, aga siis kui lõpuks mind nägi, siis murdus ja tahtis mulle kõik ära kurta, et mis temaga tehtud on. Paar minutit hiljem oli vaikus majas ja siis läksime palatisse Ivelette jäi päriskiirelt tuttu. Järgmisel päeval siis saime ka kakaproovi kätte, mis näitas veel usse ja sellejärel anti talle ussimürki ja pool päeva hiljem siis miskit rohtu, mis kõik ussid välja peaks tooma temast. Lisaks sai veel vitamiini ja veel mitmeid muid rohtusid iga mõne tunni tagant. Ja ma ei hakka parem kiitmagi, et kui tublist ta seda tilgutitore külge aheldatust talus. Tema, kes ta ei püsi pudeliski paigas, vaatas aga seda voolikut oma käe küljas ja vahepeal ka küsiva näoga mind ja kui siis talle ära selgitasin, et see on vajalik asi ja seda ei saa praegu ära võtta, siis jäi jälle rahulikuks. Kokku olime haiglas kaks ööd. Koju saime laupäeva lõuna ajal.

Arstiga rääkides, siis ta ikka ütles, et ei ole üldse millegi ohtlikuga tegu ja et siin riigis võibolla 100-st lapsest 2 pääsevad ussidest, aga varem võ hiljem on kõigil lastel ussidega tegu. Aga siis selle kohta, et need suust ja ninast välja tulnud ussid nii pikad olid, üks kuskil 15cm ja teine 10 cm, et kui kaua need seal juba olla võisid, et kindlasti ei ole nad kahe kuuga nii pikaks kasvanud. Siis arst arvas jah, et võibolla tõesti on need ussid seal juba eelmisest kevadest. Sellepeale läks mul olemine kuidagi eriti vastikuks, kui ma kõige peale mõtlesin. Aga jah, arsti sõnul on siin nii, et kuna vanasti inimesed nii vaesed olid, et neil isegi wc-id ei olnud, et siis kui kõik kakasid, kuhu juhtus ja et juba sellest aiast on siin need ussimunad igalpool maapinnas ja need võivad su organismi sattuda ükskõik kuidas, kõige lihtsam muidugi käte kaudu, aga pole ka välistatud isegi, et kui laps paljajalu kõnnib, siis läheb ussi muna vereringesse ja satubki sinu organismi ja hakkab seal kasvama. Samuti, et kuna see on nii siin maapinnas juurdnud, et siis võib lihtsalt ka kõvema tuulega lihtsalt ussi muna sinu ninna või kurku sattuda. Aga suures plaanis täiskasvanu jaoks seda siin üldse probleemiks ei loeta, kuna ussid tulevad ise väljaheitega koos välja. Mina aga siiski käisikisin kohe endale ja Jastwanile ka ussirohu haiglast kaasa pakkida ja tegime kõik selle kuuri läbi siin.

Esimesed päevad kui haiglast välja saime, oli Ivelette endiselt suht nigela söömaga ja pidevalt tahtis ainult magada. Päeval polnud mingi probleem teha kaks und, üks kolm tundi ja teine kaks tundi. Teisipäeva hommikul jäi ka juba kell 8 uuesti tuttu ja magas 3 tundi. Seejärel läksime Happy Home ja tellisime Antoni kuulsa kalasupi ja Ivelette oli justkui uuesti sündinud. Vitsutas sellise hooga endale sööki näost sisse, et ma ei jõudnud ära imestada. Ja juba mõned minutit hiljem oli meile kõigile tuntud suur naeratus tema näol tagasi. Õhtul kodus sõi ka korraliku kausitäie sööki ära ja kolmapäeval juba oli päris aktivist valmis. Tänaseks on ta jälle endine energipall ja rõõmurull valmis. Järgmisel nädalal lähen haiglasse veel proove andma igaksjuhuks, et ikka kõiges kindel olla.

Huhhh ... jah väga vabandan pika pausi pärast. Aga nüüd oleme tagasi eetris jälle.

Ivelettest on saanud üks suur turnija. Ükspäev oli ta juba poolel teel kraanikaussi. Nimelt kuna meil siin juhtus selline õnnetus, et üks ööse oli üks kass meie käru ära ristinud, siis nüüdsest hoiame käru köögis ja niisiis Ivelette harrastabki üsna tihti turnimist kärusse ja

kärust välja, lisaks siis kui köru juhtub kraanikausi lähedal olema, siis muidugi on vaja üle käru seljatoe hakata kraanikaussi turnima. Köögiakent enamasti ei tasu mõeldagi, et võiks lahti teha. Teine tegevus on tal see, et tassib oma pissipoti, mis on siis selline kaanega ja kui kui kaas peal on, siis näeb madala tooli moodi välja, kööki otse pliidi või kraanikausi ette. Kui

kraanikausis juhtub nõusid olema, siis on vaja need kõik põrandale visata ja kui kraanikauss tühi on, mida juhtub sagedamini, siis on kangesti vaja gaasipliidi nuppudega majandama hakata. Siiani õnneks tal veel gaasi lahti pole ünnestunud keelata, kuna ma alati ta sealt tooliotsast maha kamandan. Aga koguaeg peab silma peal hoidma küll.

Hambaid on ka vahepeal kaks juurde tulnud. Seekord siis ülemised hambad mõlemal pool ... need mis kihvadest järgmised on. Kihvad on veel kõik puudu. Aga viimased paar päeva tahab jälle kangesti hambaid sügada. Ehk on veel miskit juurde lisandumas. Nohu probleemidest saime lahti praktiliselt päevapealt, pärast seda kui uude kohta kolisime. Ei teagi, et kas tegemist oli probleemidest vanas elukohas (ehk hallitus, või hoopis tolm) või siis saastatusega peatänaval. Vanas kohas elades sõitsime iga päev mitu korda tricycliga pikaltmööda peatänavat. Uus koht asub peatänava ja surfiranna vahepeal ja tricyclitega kuigi tihti enam ei sõida. Vahest harva aind kui kuhugi kaugemale minek on.

Ivelette käibnüüd üsa regulaarselt kord nädalas ühe öö Caticlanis Jastwani õdede juures. Enamasti läheb sinna esmaspäeval kuskil nelja-viie ajal ja siis tuleb tagasi teisipäeva õhtul kuue ajal. Viimased kaks korda on koguni juhtunud nii, et ta on lausa kaheks ööks Caticlani jäänud. Esimene nädal sellepärast, et Boracayl kõik, kaasaarvatud mina, järgemööd haiged olid ja siis jäi ta sinna üheks ööks lisaks, et siinsetest bakteritest eemale olla ja sel nädalal nüüd arvasid spetsialistid Jastwani õed, et kuna tuul on nii tugev ja laine nii kõrge, siis ei

ole turvaline Ivelettet koju tuua ja ta jääb üheks ööks veel Caticlani. Alati kui ta koju jõub, siis järgmisel päeval magab hullult hästi. :) Eks see mängimine on ikka üsna raske töö. Muidu aga paistab, et talle hullult Caticlanis meeldib ja miks ei peakski meeldima, kui tal seal nii palju mängukaaslasi on.

Vahepeal oli ta kodusolles üsna viril ja muudkui nõudis, et sa temaga koos mängiksid, aga nüüd viimasel ajal on laps ühe rohkem ka ise ringi toimetama hakanud ja ise mänguasjadega mängima hakanud. Kuigi jah iseseisev ringitoimetamine muidugi tähendab seda, et tuleb silmanurgas tal pidevalt silm peal hoida ja vaadata, et ta jälle kuhugi kõrgustesse ei turni.

Ja siis ujumine ... endiselt on vees plötserdamine Ivelette kõige lemmikum tegevus üldse. Õnneks aga paistab, et ta on arusaanud, et Bulabogi rand ei ole koht ujumiseks. Alguses mõned korrad üritas ka seal vette tormata, kuid kui ma järjepidevalt keelasin, siis nüüd pole enam küll väga kaua veepoole triivinud. Isegi whitebeachil kui käime ja tal riideid seljast ära ei võta, siis mängib niisama liiva peal ja vette ei torma, ag

a nii kui hakkan riideid seljast korjama, nii vaatab rõõmsalt veepoole ja kui jalad liiva puudutavad, siis paneb veepoole jooksu.

Hull riiupunn on temast ka saanud. Nii kui ta ei saa, mis ta tahab ürtab seda kohe kõva kisaga nõuda. Ma muidugi enamasti siis naeran tem

a üle ja räägin rahuliku häälega, et nii need asjad ikka ei käi küll. Siis vaatab mokk rullis mulle otsa veidi aega ja siis läheb ja otsib uue tegevuse endale.

Ja üldse maailma kõige lemmikum tegevus on kõiksuguste jalanõude jalgatoppimine ja nendega kõndimine. Mida suuremad jalanõud seda ägedam :).

Ivelette BomBomis

Ivelette seiklused