Ivelette BomBomis

Ivelette seiklused

Esimest korda oma elu jooksul, veetis Ivelette 24 tundi minust eemal olles. Nimelt käisime esmaspäeval Caticlanis ühel sünnipäevapeol ja kuna teisipäeviti on Jastwani õel Stenlyl töölt vaba päev ja ta alati Ivelettet hoida tahab, siis otsustasime, et eks siis proovime ta juba esmaspäeval sinna jätta. Kõik läks muidugi väga hästi, öösel oli ta üsna hästi maganud ja kuigi paar korda ärkas, siis pärast veidiaega laulmist tudus ta edasi. Hommikul oli muidugi juba kell 5 ärganud. Terve järgmise päeva oli ta seal rõõmsalt kõigi lastega mänginud ja päev otsa rahulik ja õnnelik olnud. Muidugi õnnelik oli ta ka õhtul koju tulles. Eriti meeldis mulle see, et kui laps koju toodi õhtul, siis eestis elades olen harjunud, et mina hullult tänan teisi, et viitsisid veidiaega Ivelettet vaadata, kuid siin juhtus hoopis sedasi, et kui Stenly koju hakkas minema, siis hakkas hoopis tema mind tänama, et ma olin nõus oma last temale laenama :). :D .... mis ma siis ikka oskan öelda ... teinekordki.

Muidu on nüüd ka Ivelette öised ärkamised juba oluliselt vähemaks jäänud ja enam talle öösiti ega varahommikul piimapudelit ei anna ka. Või siis pakun lihtsalt piimapudelis vett talle. Eks ta tänu sellele siin mõni hommiku on viiest alates üsna siplev ja rahulolematu olnud. Kuid täna öösel siples veidikene küll poole kuue ajal, kuid kui piima ei antud, siis magas ilusti kella seitsmeni välja. Õhtuti läheb siis kuskil kaheksa ja üheksa vahel magama.

Ivelettel on viimastel päevadel uus komme tekkinud. Nimelt tahab ta hullult kohuaeg kellegi käest kinni haarata ja seda inimest endaga kaasa lohistada. Näiteks kui mina ta maha panen ja üritan käest kinni võtta, siis üsna kiirelt lükkab mu käe eemal ja teeb näo, et ma tean ise ka. Aga nii kui näeb mõnda kohalikku last, või tegelt ükskõik keda teist peale minu või Jastwani, siis läheb hharab kohe selle inimese käest ja hakkan teda endaga kaasa lohistama. Eks ta vist on läbihammustanud, et minuga ta peab minema sinna, kuhu mina tahan minna, aga teised ullikesed kõnnivad temaga sinna, kuhu tema hoopiski minna soovib.

Bombomis ikka käime ka vahetevahel päikeseloojangu ajal ja Ivelettele seal väga meeldib, eriti meeldib talle teiste lastega koos liiva peal mängida või siis kõige lemmikum on muidugi hoopis lavapeal tantsimine ja ringijooksmine. Ükspäev jooksid ja keerutasid nad seal ühe kohaliku lapsega nii kaua kuni tibul tõesti vist pea ringi hakkas käima, kuna lihtsalt kukkus jalapealt pikali. Selle kohta on mul hea video ka, katsun selle varsti üles laadida siia samma. :)

esimesed päevad Boracayl

Esimene elukoht meil rannast üsna kaugel ja jääb üsna peatänavale. Lihtsalt kuna ma esimesed päevad ei viitsinud keskenduda öömaja otsimisele, siis jäime sinna samasse kohta, kus Jastwan siiamaani elas ja kus olid kõik minu eelmisel aastal siia maha jäetud asjad. Küll neid asju ikka kipub kogunema. Esimesel õhtul tegime veel tiiru keskusesse, käisime bombomis tere ütlemas ja Ivelette kohtus kohe oma uute sõbrannade Malaya ja Amayaga. Üks neist on siis kaheaastane ja teine on täpselt sama vana kui Ivelette. Kuigi jah, Ivelette ise annab siin pigem kaheaastase kui üheaastase mõõdu välja. Seda siis nii oma kasvult kui asjalikkuselt. Kui teised lapsed istuvad ilusti emme kõrval ja mängivad oma mänguasjadega, siis Ivelette tormab mööda teed ringi ja peab ka kõik naabruskonna restoranid ja baarid ülevaatama ja tema turnimisoskustest ma parem ei hakkagi rääkima. Kui meil esimesel päeval oli veidi probleeme söömisega ja ta eriti ei tahtnud midagi muud peale piima aktsepterida, siis nüüdseks on ta juba endine söödik tagasi ja kaubaks läheb nii riis, makaronid kui kartul, eriti ei piparda millegi kohapealt. Esimesed ööd olid meil ka üsna rasked ja nutused. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, palav kliima, kõhuvalu ja muidugi ikka veel need tagumised hambad mis tal seal all juba mitu nädalat paistes on. Tänane öö oli esimene selline suhteliselt rahulik ja piirdus ühe veejoomise ärkamisega ja hommikul kella 5-se piimaga.

Aga vesi Ivelette ikka tõesti meeldib, esimesel päeval kukkus Pinase Surfiklubi ees veetünnis nii hooga plötserdama, et ma ei saanud arugi, kui ta juba läbimärg oli. Järgmine päev käisime Red Pirates baari juures white beachil ujumas ja kuigi alguses päris üleni vees ta väga ei tahtnudki olla, aga veepiiril jooksis sisse ja välja ja võitles lainetega seal nii, et vähe ei olnud. Eile õhtul käisime ka päikeseloojangu ajal Red Piratesis ja siis oli juba üsna raske teda veest välja saada. Samal ajal vaatas Amaya rahulikult kalda peal ja üritas häbeliklt esimesi sammukesi teha.

Kõige suurem probleem on mul siiani tekkinud lapsele pissipoti leidmisega. No ei müüda kuskil laste pissipotti, või vähemalt nendes suuremates kohtades keskuses, kus ma vaadanud olen. Eile sain Williami käest vihje, et kust tema selle lõpuks leida suutis ja täna lähen koduteel läbi sealt ja loodame, et on veel alles mõni eksemplar.

Meie reisiteekond

Saabusime Amsterdami täna hommikul, kohaliku aja järgi kell 9. Praeguseks on kell 1:35 ja Ivelette on tudunud oma lõunaund juba 45 minutit. Loodan, et seda unekest nüüd mõneks ajaks jätkub veelgi. Esimese lennu, mis kestis 2,5 tundi veetis Ivelette suurema osa ajast magades. Mul oli küll suur hirm, et tema nohust tingituna, saab maandumine üsna lärmakas olema, aga ei miskit, vahepeal keeras ta vaid minu süles klülge ja põõnas edasi. Isegi pärast maandumist läks veidi aega, enne kui ta maailma asjadest jälle aru hakkas saama. Lennujaamas on ta tõeline seltskonna lõvi, sobivad kõik mängväljakud ja igast rahvusest mängukaaslased, aga ka suvalised tädid ja onud, kes teepeale jääma juhtuvad. Ja kes vähegi sõbralikumad on, neile on kohe kangesti ka hopa vaja saada. Aga vähemalt ei saa ma kurta selle üle, et mina kõike tegema pean ja, et keegi mind ei aita. Ivelette on maailma tublim käru lükkaja. Ei saaks just öelda, et kerge käru on, aga enne lükkas ikka terve pika koridori jagu endast oluliselt kõrgemt käru enda ees. Päris põnev meelelahutus oli see nii mõnegi mööduja jaoks. Amsterdamis tuleb meil veel hetkeseisuga veeta enamvähem 7 tundi ja siis algab sõit Hong Kongi suunas ....

Amsterdamis magas Ivelette 3 tundi rahulikku und. Kui ta oli oma 2,5 tundi ära maganud, siis teatas üks lennujaama töötajatest mulle, et kohe sealsamas lähedal on eraldi lastele mõeldud magamistuba, kus siis on lastevoodid, mis kõik on üksteisest kaardinatega eraldatud. Enam muidugi ei hakanud teda sinna ümber tõstma. Magas seal lõpuni kus ta oli parasjagu. Kui ärkas, siis otsisime, et kust süüa saada ja siis oli veel 3 tundi vaja oma aega lõbustada. Lõpus olimegi päris pikalt seal lastetoas ja vaatasime mul arvutist Hugo multikat. Kogu selle aja jooksul, mis meie seal toas veetsime, teisi lapsi seal ei kohanud ja saime ennast vabalt tunda. Minu jaoks kõige meeldivam oligi see, et sain välisukse kinni panna ja siis võis see mürgeldis seal ise igalpool ringi jalutada. Üldiselt möödus see 13 tundi Amsterdamis ikkagi üle ootuste kergelt ja kiiresti.

Veidi aega enne lennuki peale laskmist suutis Ivelette nii sügavalt magama jääda, et magas isegi täiesti tavalise kõva laua peal, kuhu ma ta hetkes panema olin sunnitud. Kui muidu on lapsega reisides igapool nii kotikontroll kui kaasasolevate vedelike kontroll üsna leebe, siis Amsterdamis oli küll kõik vastupidi. Kogu selle tsirkuse peale muidugi suutis ka Ivelette lõpuks üles ärgata ja ära võeti meilt ka Ivelettele ettenähtud veepudel. Muud söögid ja piimapulber ikka jäeti alles õnneks. Aga no sellist peedistamist ma ei ole ikka kohe kuskil mujal näinud. Eriti nõmedaks tegi asja veel see, et kottide kontroll oli alles pärast pardakaartide ülevaatamist, et siis põhimõtteliselt peaaegu et lennuki uksel, mis tekitas tohutu järjekorra.

Amsterdam-Hong Kongi lend iseenesest kujunes meil üsna suureks katsumuseks. Kuna tibu nüüd enne pardale minekut üsna sügavalt tudus, siis lennukis oli küll näha tema väsimust, kuid mitte mingi valemiga ta magama ei tahtunud minna. Oma kohapeal paigal istuda oli temaga ka üsna võimatu. Tingimused olid meil tegelt üsna head, kuna saime endale esireas kolm kohta ja ka korvi seina peale, aga no see hullukene ju ei püsi meil kuskil paigal ja nii ma temaga seal siis mööda lennukit ringi jalutasingi, kuni ta lõpuks suure sõjaga magama jäi. Hommikul õnnestus õnneks mul kiirelt hommikusöök ära süüa ja alles siis hakkas ta ärkama. Sõi temagi veidi ja juba oligi aeg kodinad kokku pakkida ja lennukist väljuda. Veidi sai veel lennukirahvale showd ka tehtud sellega, et suvaliste tühjade pinkide peal istumas käidi ka endale turvarihma peale panna üritati.

Hong Kongis oli meil vastas Eduard, kelle poole me ka ööseks läksime. Tema juurde oli lennujaamast kuskil 45 minutit taksosõitu. Selle reisi otsustas Ivelette taaskord maha magada. Kohale jõudes ärkas ta varsti jälle üles, siis käisime poes ja hiina restoranis söömas. Söök oli maitsev, kuid ilmselgelt oli tellitut meie jaoks veidi liiga palju. Alguses restosse sisenedes eriti ei lootnud, et neil laste tooli ka on, kuid last nähes, küsiti kohe, et kas laste tooli vaja ja siis toodi mingi iseehitatud taburet, mis tavalise tooli peale pandi. Loomulikult puudusid sellel atraktsioonil igasugused kinnitusrihmad ja minu last see muidugi küll kinni ei hoidnud mitte mingi valemiga. Söömisest kujunes üks paras võimlemine, nagu ikka Ivelettega on tavaliselt, kuid vähemalt kõiks said kõhud täis ja suurele õhtusöögile järgnes jalutuskäik mööda Eduardi maja taga olevat promenaadi.

Öö kujunes meil muidugi parajaks katsumuseks, kuna Ivelette jäi jalutuskäigu ajal tuttu ja pärast koju jõudes, tudus veel mõnda aega ja just siis kui mina otsustasin, et nüüd võiks tuttu minna, siis ärkas tema üles ja nii siis läks lahti üks paras tsirkus kuni kella kolmeni hommikul, mil ta lõpuks tuttu jäi. Ainuke probleem aga oli selles, et me pidime juba kell viis ärkama, et oma 8:25 lennu peale jõuda. Hong Kong-Manila lennul tibu enam magada ei soovinud ja otsustas muudkui turnida ja ronida igalepoole. Õnneks oli mu ümber igal pool filipiinlastest naisterahvad, kellel polnud mdagi selle vastu, et ühte naeratavat ja turnivat last kanseldada. Nii ta siis roniski üle seljatoe muudkui tahapingile ja jälle tagasi. Lõpuks siis 10 min enne maandumist jäi nii sügavalt magama, et enam ei ärganud enne kui me juba check-in'i järjekorras olime. Siis muidugi oli tal väike ehmatuse moment, kuna silmad lahti tehes vaatas mingi hoopis võõras nägu talle vastu. Kuna ma tegelesin lennufirma töötajatega maade jagamisega, siis Ivelette tudus issi süles. Ärgates muidugi oli kisa kõva. :). Pärastpoole juba hakkasid vaikselt läbi saama nad omavahel. Kuna lennufirma oli viimasel momendil otsustanud, et meie lend tühstatakse ja kõik reisijad pandi automaatselt teistele lendudele ümber ja mind ja Jastwani muidugi pandi tund aega erinevatele lendudele, siis alguses ikka vihastasin nende peale. Aga kuna pagasiga saime ikkagi nii sättida, et kuigi meil on üks suur kott, saame selle ühe inimese nimele registreerida ja selle eest lisa maksma ei pea. Nüüd lendu oodates jäi Ivelette jällegi veidi enne Jastwani lendu magama, magas terve tund aega kuni meie lennuni, ei ärganud ka lennukisse minemise ajal, ega terve lennu jooksul, kuni lõpuks lennuk oli maandunud ja minu põis juba lõhkemas, siis andsin ta korraks stjuardessi kätte, et ise tualetis ära käia. Ja siis selle aja jooksul ta lõpuks ärkas üles.

Ja olimegi kohal Caticlanis. Nüüd veel oli jäänud viimased pingutused: kiire külaskäik Jastwani õe poole caticlanis, paadisõit ja tricycliga 10 min koduni ja võisimegi kotid lahti pakkida.