esimesed päevad Boracayl

Esimene elukoht meil rannast üsna kaugel ja jääb üsna peatänavale. Lihtsalt kuna ma esimesed päevad ei viitsinud keskenduda öömaja otsimisele, siis jäime sinna samasse kohta, kus Jastwan siiamaani elas ja kus olid kõik minu eelmisel aastal siia maha jäetud asjad. Küll neid asju ikka kipub kogunema. Esimesel õhtul tegime veel tiiru keskusesse, käisime bombomis tere ütlemas ja Ivelette kohtus kohe oma uute sõbrannade Malaya ja Amayaga. Üks neist on siis kaheaastane ja teine on täpselt sama vana kui Ivelette. Kuigi jah, Ivelette ise annab siin pigem kaheaastase kui üheaastase mõõdu välja. Seda siis nii oma kasvult kui asjalikkuselt. Kui teised lapsed istuvad ilusti emme kõrval ja mängivad oma mänguasjadega, siis Ivelette tormab mööda teed ringi ja peab ka kõik naabruskonna restoranid ja baarid ülevaatama ja tema turnimisoskustest ma parem ei hakkagi rääkima. Kui meil esimesel päeval oli veidi probleeme söömisega ja ta eriti ei tahtnud midagi muud peale piima aktsepterida, siis nüüdseks on ta juba endine söödik tagasi ja kaubaks läheb nii riis, makaronid kui kartul, eriti ei piparda millegi kohapealt. Esimesed ööd olid meil ka üsna rasked ja nutused. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, palav kliima, kõhuvalu ja muidugi ikka veel need tagumised hambad mis tal seal all juba mitu nädalat paistes on. Tänane öö oli esimene selline suhteliselt rahulik ja piirdus ühe veejoomise ärkamisega ja hommikul kella 5-se piimaga.

Aga vesi Ivelette ikka tõesti meeldib, esimesel päeval kukkus Pinase Surfiklubi ees veetünnis nii hooga plötserdama, et ma ei saanud arugi, kui ta juba läbimärg oli. Järgmine päev käisime Red Pirates baari juures white beachil ujumas ja kuigi alguses päris üleni vees ta väga ei tahtnudki olla, aga veepiiril jooksis sisse ja välja ja võitles lainetega seal nii, et vähe ei olnud. Eile õhtul käisime ka päikeseloojangu ajal Red Piratesis ja siis oli juba üsna raske teda veest välja saada. Samal ajal vaatas Amaya rahulikult kalda peal ja üritas häbeliklt esimesi sammukesi teha.

Kõige suurem probleem on mul siiani tekkinud lapsele pissipoti leidmisega. No ei müüda kuskil laste pissipotti, või vähemalt nendes suuremates kohtades keskuses, kus ma vaadanud olen. Eile sain Williami käest vihje, et kust tema selle lõpuks leida suutis ja täna lähen koduteel läbi sealt ja loodame, et on veel alles mõni eksemplar.