Ivelette elu ja seiklused

Filipiinid üllatavad ...

seekord siis läks sedasi, et lõpuks ometi on Ivelettel oma voodi olemas. Plaanisin juba detsembris pikalt, et lähen Kalibosse voodit otsima. Lõpuks kui veebruaris tegelikult ka Kalibosse jõudsin, siis midagi normaaselt seal valikus nüüd küll polnud ja ikka jäi ostmata. Kuni siis eelmisel nädala ühel hommikul ärkasin ja kuidagi ei andnud rahu, et Ivelettel oma voodit pole ja siis meenus peatänaval nähtud pood/töökoda, kus pambuse ja puitmööblit valmistatakse. Tibul kõht täis ja hambad puhtaks ja pakkisime ennast tricyclisse ja otsustasime asja uurima minna. Teepeal veel tsekkasime mõned kohad läbi ja uurisime üldiselt madratsite hindasid, kuni jõudsime töökojani. Seal olid väljas kaks puidust võrevoodit, mis esimese hooga täpselt samasugused paistsid, kuid lähemal vaatluses selgus, et üks neist on eriti vahva - nimelt on see kokkuvolditav, ehk siis kui võtad voodi põhja välja, siis on mõlemas otsas keskel liitekohad, kust siis väga kergelt voodit kokku on võimalik voltida. Lisaks siis oli sellel voodil ka võimalus üs külg poole madalamaks teha, mis ka äärmiselt vajalik Ivelette stressifaktri vähendamiseks. Talle ju meil puurid ei meeldi just eriti. Aga jah, ainuke mure oli, et voodi ise oli ikka üsna väke. Ivelette küll mahtus sinna sisse, kuid väga palju just kasburuumi polnud. Küsisin siis, et kas on võimalik teha veidi suurem ja veidi laiem samasugune voodi. Öeldi, et saab ikka ja aega läheb nädal aega, teevad madratsi ka täpselt voodi järgi paraja. Saigi siis asi otsustatud ja tellimus sisse antud. Tegemist oli reede hommikupoolikuga. Kauplesin seal veel, et äkki ikka saab veidi kiiremini kui nädalaga, et kui vähegi varem saavad, et siis helistagu mulle kohe ja tulen kiirelt järele. Vihjasin veel, et tegelt mul oli seda voodit juba kolm kuud tagasi vaja :D. Tädi siis arvaski, et no ehk saab ka nelja päevaga. Ja läkski siis mööda 24 h ja veidi peale, kui järsku saabus mulle sms, küsimusega, et kus te nüüd täpselt seal Bulabog roadil elategi, et me nüüd tooks kohe voodi ära teile. Ja nii oligi, laupäeva õhtupoolikl oli voodi valmis ja meie koju toimetatud. Uskumatu kiirus ikka :D. Ainuke mure siis oli veel nüüd vaid see, et voodi omanikku ennast polnud, tema saabus alles järgmisel päeva õhtupoolikul :D.

Esialgu oli jube õnnelik oma uue "mängunurga üle," kuid kui hakkas selguma tõsiasi, et teda sinna magama tahetakse panna ... no mis edasi sai, seda ilmselt teavad Ellen, Erik ja Helgi kõige paremini, Helena vast isegi mäletab ka. Oioiiiiiii seda kisa ja tüli. Isegi minu süles ei rahunenud, muudkui nuttis lohutamatult ja näitas näpuga suure voodi suunas. Piisas ainult kui mainisin moka otsast, et täna magad omas voodis ja juba läkski pasun lahti jälle. Kuna ta oli eelnevalt kaks päeva vcaticlanis olnud, siis ei hakanud teda pikalt stressama ja sai ajapikendust kaks päeva veel vanas rütmis elada. Aga täna õhtul otsustasin, et saagu, mis saab, mina alla ei anna. Alguses muidugi oli kisa kõva ja üritas elueest voodist välja pressida. Minu süles jäi kohe kuss ja pani pea kiirelt õlale ja nii kui tegin juttu omasse voodisse minekust, või ta sinna voodisse tagasi panin, nii kohe pasun lahti täiel võimsusel. Niimoodi me siis voodisse ja voodist välja seal olime, kuni kõigepealt Jastwanil üle viskas ja õue "asju ajama" läks, siis veel veidi kallistasime üle voodi serva, kuni lõpuks Ivelette oli nõus pikali jääma, veel veidi kõhu masseerimist ja juba 15 minutiga oligi omas voodis tudumas. Huhhh ... töövõit!!!

Muidu aga oleme nüüd lõpuks nohust ja igasugustest löövetest lahti saanud ja Ivelette on jälle endine energiapall ja rõõmurull ja ülatab iga päv uute veidrustega. Ükspäev näiteks, kui hakkasin talle millegi kõhta ütlema, et ei tohi, siis vaatas mulle lihtsalt kurjalt otsa ja tõstis käe demostratiivselt üles, justkui tahaks öelda, et kuss, pole sinu kord rääkida praegu muti! Eks neid erinevaid zeste tuleb sealt muidki, kuid ei hakka neid siin hetkel üles loendama parem.

Ivelette uus kõige lemmikum tegevus on nüüd lohepoomi küljes rippumine. Nimelt siis on iga surfiklubi niiöelda puu otsa riputatud lohe poom, et saaks erinevaid liigutusi harjutada. Ükspäev siis just lobisesime Indyga Mangoriders klubi ees, kui Indy järsku Ivelette poomi juurde tõstis, Ivelette haaraski tugevalt poomist kinni ja järgmine hetk juba vaatasin, et Iny lasi Ivelettest täiesti lahti. Endal süda kargas saapasäärde ja peaaegu, et tormasin teda kinnipüüdma. Aga siis vaatasin järsku, et oh imet .... suudabki ise ennast seal rippumas kini hoida. Päris kohe 5-6 sekundit püsis seal niimoodi. Ja sellest hetkest alates on nüüd Ivelette iga päev rannas näpp püsti poomi suunas, et aga keegi ta sinna rippuma tõstaks.

Aga ma rohkem ei jaksagi kirjutada, ma nüüd tuttu. Homme juba kell kaheksa keegi eesti rahvusest meeskodanik mind Freestyle klubis ootamas, et lohesurfiga tutvust teha veidi. Nimelt ma siis eelmisest nädalast alustasin taaskord instruktorina töötamist ja näed siis, nädala jooksul juba teine eesti rahvusest õpilane. Homme siis peale lõunat ka koolitan ühte sakslast, nii et tuleb pikk päev. Loodan, et siis öösel meil vähemalt kuigi pikka pasunakoort toimuma ei hakka.